12.06.2001 Nagu hääks tavaks on saamas, on selleaastane juuniüritus jälle kavas korraldada piknikuformaadis. Koht: tuttav Vabaõhumuuseum, kui ei tule mõnd paremat mõtet. Aeg: 12.06 kell 1800 (või 1900?) Teemaks seekord “Vabadest sagedustest vabas õhus ehk Mida halba on andmesdie ehitamises 2.4Ghz sagedusel, et seda keelama kiputakse”.
Klubilistele on lubanud asjast rääkima tulla ka tipptegijad ja -teoreetikud.
Korralduslikust küljest teeks kõik nii nagu eelmisel aastal, igaüks hangib võimaluse korral pisut piknikumaterjali ja kõige koguneva baasil kaetakse ühine piknikulaud mõnes kena vaatega kohas.
12.06.2001 oli klubiürituse teemaks “Vabadest sagedustest vabas õhus ehk mida halba on andmeside ehitamises 2.4GHz sagedusel, et seda keelama kiputakse”.
Esialgselt Vabaõhumuuseumis piknikuna planeeritud ettevõtmine toimus hoopiski BCS-i Arvutikooli majas asuvas Tiigrikäpa kohvikus kuna klubil ei õnnestunud seekord ilmajaamaga vettpidavat kokkulepet saavutada.
Klubi külalisteks olid tuntud tegijad ja teoreetikud:
Avo Ots tutvustas kohalviibijaid raadioside elementaartõdedega ning katsus avada probleemi olemust.
Avo jutu põhisõnum oli järgmine:
– Raadiosagedused 2,4 GHz piirkonnas on piiratud ressurss ning sageduse ja edastatava infomahu vahel on väga konkreetne seos. Parimagi tahtmise juures ei õnnestu siiski praktikas loodusseadusi eirata.
– Erinevalt traatsidest levib signaal raadiolaine kujul ka mujale kui konkreetsest saatjast konkreetse vastuvõtjani, seetõttu võib üks valesti või hoolimatult ehitatud võrk ära rikkuda paljude korrektsete süsteemide töö
– Raadioside ei ole üksteisest ülekarjumise koht, karjumise tulemusena tekib olukord, kus enam keegi ei suuda millestki aru saada. Seetõttu jäävad kindlasti kehtima võimsuspiirangud seadmetele.
– Peale kõrgete kohtade kuhu antenne riputada on väga oluline ka teadvate ning teemat valdavate inimeste olemasolu ehitamise juures. Ning ka asja reguleerimine eeldab teema põhjalikku valdamist, mitte huupi lahmimist.
– Kindlasti ei lõpe 2,4GHz sagedusala kasutamine Eestis ning kindlasti ei ole ka näiteksKülatee vastavad investeeringud korstnasse kirjutatud.
Toomas Kadarpik kui praktikas hulganisti võrke valmis ehitanud inimene rääkis veidi asja praktilisest poolest. Ka Toomase seisukoht oli, et targalt tegutsedes mahub sinna 2,4 GHz peale veel hulganisti tegijaid nii Tallinna kesklinnas kui kusagil Kapa-Kohilas. Oluline on kasutada õigeid seadmeid õiges kohas ja planeerida oma võrk õieti.
Miks inimesed üldse kasutavad seda loavaba sagedust? Litsenseeritud sageduse kasutamine maksab raha ning selle loa taotlemine võtab palju aega ja luba on seotud kindla kohaga; litsenseeritud sageduse aparatuur on reeglina kallim, selle ümberpaigutamine keeruline kuna uues asukohas tuleb võib-olla kasutada hoopis teist sagedust; loavaba sageduse jaoks on olemas palju erinevat tehnikat ja seetõttu
võrgu ehitamine lihtne; jne. jne. jne.
Veel mõtteid:
– Eesti inimene on kindlasti keskmisest maailmakodanikust leidlikum — igaüks tahab ise oma vankrile reaktiivmootorit peale ehitada ning on seejärel pettunud kui teised tema saavutusi ei tunnista või hoopis ühiskonnaohtlikuks peavad.
– Raadiovõrgu ehitamine tundub nii lihtne olevat, et ostame vaid poest jupid (soovitavalt esimesed ettejuhtuvad ja ilmtingimata kõik erinevate tootajate omad :-) ) kokku ning asi käib.
– Kuidagi ehitatud ja kuidagi töötava (ning samal ajal teisi segava) võrgu ja korrektselt ehitatud ning korrektselt töötava võrgu hinnavahe on tavaliselt suhteliselt väike.
– Probleem selle 2,4GHz ümber on suuresti haip ning selle ümber liigub hulganisti müüte. Tõsi, ka vastavad riigiametid pole alati just väga mõistlikult käitunud olukorda reguleerida püüdes.
Mõningaid materjale teema kohta saab ka lugeda Tehnokrati veebilehelt.
Ja piknikule ehk õnnestub minna järgmisel kuul …
